MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
TÄHTPÄEVAD
TERVIS
MEEDIAGALERII
MEIE SÕBRAD

Mina > Kõige algus

Enne, kui sain emaks, tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust.

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 25. november 2008
Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 23. rasedusnädalal.

Emme mõtles mind oodates: Natuke närviline ja liialt emotsionaalne ning paanitses iga väikse asja pärast :) Muidu oli lahe ja paks aeg :)

Issi mõtles mind oodates: Arvas koguaeg, et kõik on hästi ja prääni tuleb siis kui on õige aeg :P

Oodates kutsuti mind nii: Prääni


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 6. november 2008 kell 15:00
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 3206 grammi
Olin sündides: 50 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 8/8
Minu juuksed olid Pruunid
Silmad olid Hallid


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Pelgulinna Sünnitusmaja
Sünni juures viibisid: Arst ja ämmaemand
Ämmaemand oli: Sirje Traks
Arst oli: Dr Mesi

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Suurepärased, tänu kellele oli sünnitus sada korda kergem

Emme kirjeldus sünnitusest: Minu pisi sünni tähtajaks oli 25.-26. november, kuid ta otsustas meie juurde varem tulla.


Kõik algas päev varem hambavalust, mis muutus õhtuga aina väljakannatamatumaks. Samale päevale olin endale pannud ka perekooli loengu sünnitusvalude leevendamisest, kus ma isegi lõpuni ei saanud vastiku hambavalu pärast olla. Nii et see osa, mis puudutas ise valude leevendamist jõudsin ära kuulata, aga medikamentoossete valuvaigistite ajaks pidin lahkuma. Naljakas, et just sellesse loengusse veel jõudsin, nädal hiljem oli mul kavas aga loeng imetamisest, kuhu ma muidugi enam ei jõudnud. Kutsusin siis loengusse isa järgi, et ta mind Tõnismäe hambakliinikusse viiks, sest kõik teised hambaarstid ei olnud nõus mind kohe vastu võtma. Suure nurumise peale sain oma arstile aja ka järgmiseks hommikuks. Tõnismäe kliinikus käik oli täiesti mõttetu, sest pärast hammaste rõngtenipildi tegemist selgus, et mul kõik hambad terved ja seal ei saagi midagi valutada. Kurat, nagu ma mõtleks valu endale välja. Läksin siis vihasena koju hambaid edasi valutama. Solgutasin suud igasuguste vedelikega, kuid mitte miski ei aidanud. Ainuke mõte oli, et jõuaks see hommik juba kiiremini, et saaks oma arsti juurde.


See oli siis pikk sissejuhatus minu sünnitusvaludeks. Läksin siis magama ning üritasin hambavalu ignoreerida. Kell pool 12 öösel aga lisandus uus valu ja midagi sellist polnud mul varem olnud. Nii et see ongi siis toonus, millega kaasnes hirmus tugev valu. Ja mina kõik need kuud arvasin, et tean, mis on toonused. No ja lisaks siis veel roosakas voolus. Hetkega oli aga hambavalu kadunud. Samamoodi oli kõik perekooli tarkus sünnituse esmastest tundemärkidest meelest läind. Ei mäletanud kui kaua pärast limakorgi tulekut pidi haiglasse minema jne. Olin aga üleni elevil, sest tundsin, et nüüd siis täna ongi siiski see päev. Helistasin kohe õhinas Pelgu valvetuppa, kust küsiti kohe kui pikalt valud käivad. Ma polnud taibanud ju neid veel mõõtma hakata. No hakkasin siis mõõtma neid valusid. 7-10 minuti tagant. Lõpuks helistasin uuesti ja kästi kohale tulla. Kell 2 siis olin haiglas. Musile ütlesin enne, et nüüd on minek. Tema muidugi järjekordselt läbi une ei saanud midagi aru, sest paanitsedes olin ma kogu raseduse vältel mitmetel põhjustel valvetoas kontrollis käinud ja nagu ka seekord arvas ta, et ei toimu midagi. Kuna aga mu valud olid mu enda arvates ebaregulaarsed, siis arvasin, et teda polegi esialgu sinna kaasa vaja. Ma ei uskunud tegelikult ikkagi päriselt, et ma nüüd sünnitama hakkan, et raudselt valetuhud. Või ma siis kartsin seda lihtsalt natuke. Võtsin takso, sattusin nõmeda taksojuhi otsa, kes jauras midagi oma rikastest sõpradest, kes koguaeg kasiinodes suuri summasid võidavad. Mina aga valutasin omaette ja ignoreerisin teda. Õnneks jäi ta vait. Ahjaa. Nende uute valuda tekkimisega oli ju hambavalu täiesti kadunud. Ja ma veel enne mõtlesin, et päris õudne oleks kui peaks nüüd sellise hambavaluga sünnitama minema. No sõnusin ära noh.


Pelgu vastuvõtutoas võttis mind vastu torssis tädike ja kuskilt tagatoast kostus veel ühe tädikese norskamist. Torssis tädike mõõtis mu vererõhku, tuvastas mu turses näpud ja jalad ja pani kõik kirja. Täitis seal sada aastat sünnituslehte, mille peale ma olin hämmeldunud, et kas nad arstil ei lasegi mind enne üle vaadata, et kus nad teavad, et ma täna sünnitama hakkan. Lõpuks aeti norskav tädike üles, teda olin ma korduvalt seal valvetoas näinud, ta oli sõbralik ja lahke, mida ei saanud selle esimese tädikese kohta öelda. Ta saatis mind siis sünnitusosakonda, esimesse palatisse. Noh, ootasin seal siis ärevalt. Varem olin seal olnud vaid augustis, kui olin toonustega kontrolli tulnud. Nüüd aga oli teine tunne, kindlam või nii. Tuli üks nooruke ämmaemand, kes pani mulle ktg masina külge ja nii ma seal siis kuulasin, kuidas präänikese süda lõi. Masin näitas valude ajal aga 100%. Päris uhke. Lõpuks öeldi, et ktg korras, südametoonid head. Ootasin ja valutasin seal edasi. Mitu ämmaemandat käis seal veel, mingid vahetused olid vist lõppemas ja uued algamas. Olin unine ja ei mäleta mitu neid seal kokku vooris. Mõõdeti vererõhku. Lõpuks hommikupoole (no kellaaegu ma enam ei mäleta) tuli ka arst, kes kontrollis siis ka avatust, mis oli 1 cm. Noh mina ei tea, ma olin elevil, et oh kui palju, kuigi arsti arvates ei midagi paljutõotavat. Arvati, et saan veel hommikul hambaarstilegi mindud. Lihtsalt minu jaoks hakkas asi aina rohkem ja rohkem kohale jõudma, et see kõik ongi toimumas ja varsti näen oma pisiket präänikest. Ahjaa, vereanalüüs võeti ka, kuna ma ju kurtsin hambavalu ja nad siis kontrollisid, kas veri näitab põletikku. Ei näidanud. Olgu.


Hommikupoole siis suikusin seal poolunes, musilt tuli sõnum. Vastasin, et ei tea veel midagi. See oli siis kella 8 ajal vist.
Kella 9 paiku tuli uus arst. Avatust 3 cm. Nii, valud olid tugevad juba, aga kannatasin välja.. Ämmaemand arvas, et hakkan ikka sünnitama, nii et laskis mehe kohale käsutada. Küsis, kas ma valuvaigistit ei taha. Ei tahtnud. Musi tuli. Mina seal siis valutasin vaikselt poolunes, valud polnud üldsegi nii hullud kui olin kartnud, hingasin nii, nagu perekooli loengutes räägiti ja oli jah kergem. Mõtlesin veel, et miks need naised karjuvad seal, need valud pole ju nii hullud. Muska mõõtis mu valude vahesid no ja loomulikult sai ta valesti aru sellest, kuidas neid mõõtma peaks ja üldiselt oli suur segadus, kui suurte vahedega need valud mul siis käivad. Mulle tundus, et vahed läksid pikemaks. Aga ise ei suutnud ma neid enam mõõta. Valude vahel magasin. Mingi aeg tuli uus arst ja otsustas mul veed lahti teha, see oli veider ja soe tunne.


Lõuna paiku siis kontrolliti uuesti avatust, ja siis olid kõik üllatunud, et ma nii vaikselt valutades olin juba 7 cm avatud. Oh rõõmu, aga valud olid juba hullemad. Siis nõudsin valuvaigistit, kuigi ma teadsin isegi, et selleks on juba hilja ja ei saa ma mingit vaigistit. Hakkan ju kohe sünnitama. Nii, kellaajad on mul tegelt sassis, aga mingi kl 1 ajal vist algasid hullumeelsed valud koos väljakannatamatu pressimistungiga. Huh, kõik ju olid rääkinud, et presside ajaks on valud läinud, minul aga tõelised valud alles siis algasid. Pressida ei lubatud. Täiesti valu- ja unesegasena mäletan, kuidas arst (jälle uus arst) ja ämmaemand vaatasid, et lapse südametoonid on halvaks muutunud. Sest mu valude vahed olid jälle pikemaks läinud. Mulle olid need pikemad valude vahed muidugi vaid kergendus ja olin nii uimane, et ma ei olnud võimeline isegi, et muretseda präänikese südametoonide pärast. Mina, kes ma olen ju suur paanitseja, olin sel hetkel täiesti kindel, et tibuga on kõik hästi. Vahepeal anti mulle mingi magus tablett keele alla, mis peaks emakakokkutõmbeid tekitama. Kuna see väga ei aidanud, siis sain veel tilka. Miski ei paistnud aitavat, sest laps ei liikunud allapoole. Ämmaemand pani ka mu hernekoti peale käpuliasendisse, kuid nii oli valud täiesti väljakannatamatu, suutsin vaid pikali olla. Üldiselt, laps ikkagi ei liikunud eriti allapoole. Kui läks pressimiseks, siis ei suutnud ma seda korralikult teha. Kui mul oli jõudu ja tahtmist pressida, siis mul seda teha ei lastud ja kui jõud otsa sai, siis kästi pressida. Omast arust pressisin, aga midagi väga sellest ei muutnud. Valud olid hirmsad, karjusin, uutasin ja röökisin. Röökimise peale ütles üks arst, et mis ma karjun. Eh, no hea küsimus tõesti! Aga nüüd ma siis sain aru, miks need naised teistes sünnitustubades karjusid. Uutasin siis sõnakuulelikult edasi, nagu ämmaemand käskis ja pressisin siis kui kästi. Lõpuks kuulsin arsti ja ämmaemandat (ja neid arste ja õdesid oli seal veelgi ringi askeldamas) sosistavat, et peab vaakumpumbaga proovima. Huhh. Kui see vastik pump siis välja võeti ja seda paigaldama hakati, mis oli jälle põrgulikult valus ja jälle pressida kästi, siis jõudsin seda teha vist kaks korda, kui äkki mingi mõnus soe asi must välja lupsas. Ja väike prääni pandi mu rinnale.


Kell oli 15:00 kui pisike präänike sündis, oli 50 cm pikk ja 3206 g raske. Olin üleni õnne täis. Valud olid kohe kadunud, aga olin veel nii uimane. Präänikesel oli peas selle pumba pärast suur muhk. Mulle öeldi kohe, et see läheb ära. Kui ta siis seal rinnal mul roomas, üleni ligane ja sinine, aga ikkagi nii armas, siis ei osanud ma äkki midagi öelda ega teha. Üritasin tast kinni võtta ja hoida, aga ta rabeles ja vääksus korralikult. Enne veel jõudsin juba ka ülepaanitseda ja küsisin, miks ta ei nuta. Ja kohe laskiski korraliku nutu lahti. Aga üldiselt oli kohe rahulik tegelane. Nabaöör lõigati siis läbi, kuna ma ütlesin, et isa seda teha ei soovi. Siis viidi prääni ära puhastamisele, kaalumisele ja mõõtmisele. Musi läks kaasa. Sel hetkel ma mõtlesin, et raskem osa on läbi, aga see platsenta ju ka veel. Huh. Õnneks see käis kähku. Mulle pakuti seda ka näha, aga no ei soovi tõesti. Ja siis hakkas vist veel hirmsa asi pihta - mu õmblemine, mis kestis üle tunni aja. Mul olid kolmanda astme rebendid. Sünnitus kestis kokku 14 ja pool tundi.


Pärast seda tuli muska prääniga. Ta oli nüüd ilus ja roosa ja nii rahulik. Issi nägu, aga minu silmadega.

Tugiisiku kirjeldus: Issi oli väga ärevil ja ootas prääni sündi sünnitustoa ukse taga. Korraks käisid ka arstid ütlemas, et prääni südametoonid on nõrgaks jäänud ja siis oli issi mures. Aga kõik läks ju ikka hästi ja varsti kutsutigi kaasa, kus präänit puhastati, kaaluti ja mõõdeti.
Kes mind haiglas külastasid: Onu Margus, tädi Marika, vanaema Malle ja vanaisa Mati

Haiglas veedetud aeg: Möödus Berdil peamiselt tududes :) Nuttu sai kuuldud ainult siis kui paljalt kaalu peale pandi ja kui varbast verd võeti. Ülejäänud aeg oli mõnus ja rahulik olemine. Minul möödus aga magamatuse tähe all, millele lisandusid vastikud haavavalud, pearinglused ja muud sadad hädad.

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Bert , see pandi minule 20. november 2008 (~2 nädalaselt). Nime tähendus: Inglise päritolu nimi ning tähendus - ere, kirgas.

Miks just selline nimi? Meenutas kõige rohkem ühte teist lahedat nime, mida me panna ei tohtinud :D
Teised valikud olid: Brent

Minu hüüdnimedeks on: Bertu, Prääni, Vääni, Atša, Puuksu :D


Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 10. november 2008 (~4 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Energia
Kodus võttis vastu: kass Artur
Minu esimesest kodust lähemalt: Sassis, aga hubane :D

Päevast lühidalt: Päev möödus magamise tähe all :) Kodu oli segamini ja emme paanikas :D Haiglas oli kõik käe jala juures ja nii mugavalt steriilne, kodus harjumine võttis aga aega. Bertuke aga ainult tudis ja teda ei häirind miski :D Esimene öö magasime suures voodis ja issi kupatati elutoa diivanile:P
Ilm oli: Vihmane




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!